Peipsiääre vallajuhina teen juba täna raskeid, vahel küllaltki ebapopulaarseid valikuid olulise ja vähem olulise vahel. Need on teinekord emotsionaalsed, kuid möödapääsmatud. Vahel on olukorra veel raskemaks teinud riik oma otsustega. Need on pannud Peipsiääre valla silmitsi seisma igapäevase hakkamasaamisega.
Peipsi järve kaldal asuv Peipsiääre on põnev paik. Siin asub kuulus Sibulatee. Meil on oma meri - Peipsi järve kutsuvad kohalikud mereks. Siit on pärit Juhan Liiv ja Valdur Mikita ja paljud teised Eestile olulised inimesed. Kohalikud ettevõtjad korraldavad üritusi, et oleks põhjust leida tee Peipsiäärde. Meie inimesed on nutikad. Nad on õppinud hakkama saama vähesega.
See on vajalik oskus. Elu ja võimalused Eesti eri piirkondades on jätkuvalt väga erinevad tänu inimeste koondumisega suurlinnadesse. Valla jaoks tähendab see, et lahkub ka üksikisiku tulumaksu osa. Arvudesse panduna tähendab see väiksemat eelarvet. Suures plaanis - regionaalset ebavõrdsust.
Nagu paljud teised väikevallad, peame tegema raskeid otsuseid. Emotsionaalset väikekoolide sulgemisest tuleb püüda vaadata väheneva rahvaarvuga valla perspektiivist. Seda tehes peab teadma, et riik rahastab kooliõpetajate töötasusid õpilaste arvu järgi. Peipsiääre vallas on neli kooli, mille õpetajate palkadeks andis riik eelmisel aastal veidi üle miljoni euro. Vald lisas töötasudeks pea 800 000 eurot.
On omavalitsusi, kus ei ole vaja oma rahakotist õpetajate palgaks raha leida. Peipsiäärel tuleb. Kahaneva rahvaarvuga Peipsiääre vallal on võimatu kõigi koolide klasse 10-15 õpilasega täita. Just nii sõnastas Arenguseire keskus kooli tulemusliku pidamise suhtarvu. Mida ses olukorras teha?
Kohustus on. Aga raha?
Sel aastal otsustas riik tõsta õpetajate alampalka 5,7%. Sellest 1,77% on Haridus- ja teadusminister kinnitanud. Veel aasta alguseks polnud saabunud valdadesse ka seda 1,77 protsenti. See tähendas valdadele järjekordset kohustust. Peipsiääre vald peab leidma lisaraha ligi 20 000 eurot. Ma ei soovi väikeste maakoolide kaotamist. Ei soovi ka tekitada vallaelanikes valusaid emotsioone. Kuid pikka aega kestnud Exceli-põhine juhtimine, kus lahenduste asemel liigutatakse numbreid ühest tabeli otsast teise, on toonud meid raskesse olukorda. Kuidas leida see raha?
Keerulisest olukorrast leidsid väikevallad end eelmise aasta juulis jõustunud hooldereformi järel. Reformi eesmärk oli tagada, et eakad ei jääks rahapuuduse tõttu toe ja hoolitsuseta. Reform näeb ette, et hooldekodu kohatasust suurema osa maksab kohalik omavalitsus. Valitsus kiitis pikaajalise hoolduse teenuste korraldamiseks heaks kohalike omavalitsuste ja riigi partnerlusmudeli. Tähelepanuta jäi tõsiasi, et väiksema rahakotiga valdadel on seda teha keeruline. Peipsiääre vald ei saa üksi riigi poolt elanikele antud lubadust täita, puudub piisav riigi tugi selleks. Kuni eelmise aasta juulini tasus Peipsiääre vald hooldekodudele üldhooldeteenuste eest 22 500 eurot kuus. Hooldereformi jõustumisega see summa kahekordistus. Selle aasta eelarvesse planeeris vald küll rohkem raha, kuid selleks, et Sotsiaalkindlustusameti ootused täita, on puudu üle poole miljoni euro. Veel keerulisemaks tegi reformi teostamisega hooldekodude otsus tõsta hindu. Seda põhjendasid nad riigi poolt ettenähtud personali tagamise nõuetega.
Kui riigil on raha puudu, siis ei tekita seda juurde ka uute lubaduste väljaandmine. Lubaduste looriga kaetud puudujääk jätab vallad hätta. Eelarvesse tekib uus auk, mida täitma peame hakkama.
Kuidas aidata kehva olukorda sattunud valda?
Riik on otsustanud aidata väikevaldu, tõstes tulumaksu laekumist pensionitulult 1,88%-lt 2,5%-le, teisalt otsustati vähendada üksikisiku muudelt tuludelt tulumaksu 11,96-lt 11,89-le. Muudatuse vahest tekkiv 8,3 miljonit eurot suunatakse tasandusfondi, mis omakorda jagatakse kehvemas olukorras valdadele.
Jagan küll riigi seisukohta, et seeläbi saab aidata neid ääremaastunud vananeva elanikkonnaga valdasid, kus tööealine elanikkond on ära liikumas, kuid samal ajal ajab see omavalitsused tülli. Tähendab - õigupoolest ei nõustu plaaniga keegi. Rikkad vallad ei taha raha kaotada ja vaesemad on aru saanud, et saadav pisku ei vääri küünlaid.
Proovime ise kõigest jõust teha seda, mida saame, et vallana edukalt toimida. Peipsiääre vallas on juba ühtsele juhtimisele viidud raamatukogud, praegu on käsil haridusvõrgu ülevaatamine, oleme teinud haridusvõrgu analüüsi ning oleme valmis haridusvõrku korrastama.
Riik ootab selgelt haridusvõrgu korrastamist nii, et koole ja lasteaedu jääks vähemaks. Sellel on rängad tagajärjed. Peipsiääre valla territoorium asub 652 ruutkilomeetril, viie ühinenud valla keskuse vahemaad on 20 kilomeetrit ja rohkemgi. Keskustes on toimiv kool ja lasteaed (üks kool ja üks lasteaed on Peipsiääre vallas juba suletud). Kaugemal looduskaunis kohas on külad tühjaks jäämas. Peipsiääre pole ses osas erand, see on reegel. Omavalitsused ei suuda lasteaedu ega koole enam üleval pidada.
Riik heidabki kehvemasse olukorda langenud omavalitsustele ette: miks on palju kinnisvara mahtu. Seetõttu -leiab riik- on ka rahamured. Kuid kooli kaotamine tähendab maapiirkonnas elu hääbumist. Peipsiääre vallas elab harituid noori, kes tahavad siin oma lapsi üles kasvatada, lastevanematele meeldivad keskmise suurusega koolid ja lasteaiad.
Poliitikakujundajad on praeguseks mõistnud, et ühe koolimaja ja lasteaiaga elaks vald ära väga hästi ja selliselt meid ka rahastatakse. Kuid kooli- ja lasteaia hooneid on valdades ju rohkem kui üks. Arenguseirekeskuse raporti üks ettepanekutest hõrealade jaoks luua "multifunktsionaalsed ja energiasäästlikud kogukonnamajad, kuhu mahub nii väike kodulähedane kool kui ka teised kogukonnale olulised teenused". See eeldab raha olemasolu. Seda raha ei ole, samuti mitte head vastust või lahendust, mida ses olukorras teha.
Et elu ääremaal säiliks
Kohalike omavalitsuste arutelud käivad selle ümber, et kuidas tulusid kasvatada. Tänane võitlus käib tööealise elaniku üle, kes on juba koondunud suurematesse keskustesse ja kelle tulumaks olenemata kahepaiksusest laekub vaid ühte omavalitsusse.
Ühe lahendusena on välja pakutud kohalike maksude kehtestamine. Samuti on lahendusena lauale asetatud turismimaks, töökohapõhine tulumaks, maamaks. Selle viimase osakaal on kogu valla eelarves marginaalne ja seda väheneva rahvaarvuga vallad arusaadavatel põhjustel tõenäoliselt ka ei tõsta. Küll aga on riigil plaan anda maamaksumäära otsustusõigus omavalitsustele esimene samm oma tulude reguleerimiseks.
Kindlasti ei oleks ääremaade seisukohast mõttekas lahendus töökohapõhine tulumaks - ääremaal töökohti napib, sageli käivad elanikud Peipsi äärest tööle Tartusse. Maksu kehtestamisel väheneks meie tulu veelgi. Muret valmistaks ka automaksu kehtestamine, häid alternatiive liikumiseks peale auto hetkel ei ole. Ääremaal elamiseks võetakse liikumiseks nii justkui viimanegi õlekõrs ära.
Üks peamisi maksumuudatuse eesmärke on, et elu oleks igal pool Eestis jätkusuutlik ja ei koonduks vaid suuremate linnade ning Harjumaa suuremate valdade ümber. Raha ümberjagamine hõreasustusega valdadele rahvast juurde ei too, teenuseid saab pakkuda siiski seal, kus on inimesed. Ümberjagamisest saavad vähemkindlustatud vallad küll osa leevendust, kuid kohustuste täitmiseks sellest enam ei piisa. Üksikisiku tulumaksumäära ei tohiks langetada võrdseks pensionitulu määraga, pigem tuleb kaaluda selle tõstmist. Ühe lahendusena võiks siis kaaluda raha jagamist lihtsamalt ja läbipaistvamalt, näiteks ruutkilomeetri alusel. See ehk annaks võimaluse arendusteks ka hõreasustusega piirkonnale.
Peame õppima ettevõtlusest
Töötan kohalikus omavalitsuses kolmandat aastat, sellest vallajuhina kaks aastat. Eelnev pikaajaline kogemus ja taust on pangandussektorist. See on piisav kogemus, et võrrelda erasektori ja omavalitsuse tööd. Ranged bürokraatlikud tegevused asutuses, üksteisele ärapanemised - seda ka riigi tasandil - on erasektorist tulnud inimesele hämmastavad. Ettevõtluses keskendutakse teenuse kasutajale, see on midagi, mida avalik sektor peab veel õppima.
Praegu saavad omavalitsused oma tulusid mõjutada umbes kuni 15% kogu eelarvest ja ülejäänud tulude kasutamise üle otsustab riik. Peipsiääre valla omatulu on 11%. Siin puuduvad kaevandused, parklad jms, millega seda kasvatada. Kuid selle lahendus ei saa ju olla: sulgege kõik lasteaiad, koolid. Me kaotame nii tehes elu oma vallas. Omavalitsust polegi siis enam vaja. Pole ju inimesi, kelle jaoks seda kõike teha. Et leida lahendusi, vajame omavalitsustena veelgi suuremat otsustusõigust, mis tagaks suurema vabaduse oma tulusid ja kulusid ise reguleerida.
Siin arvamusartiklis on rodu näiteid sellest, mis tekitab ahastust. Samasugused näited saaks kirjutada väga paljud kehvas olukorras vallad. On oluline, et mõistetaks: vallad ei oota riigilt rahakraani mõtlemata avamist. Me tahame partnerlust, et ise hakkama saada. Otsuseid, mis võimaldavad hoolitseda laste, koolide ja eakate eest.
Eelkõige soovime paremaid lahendusi. Ja et ei lükataks üle parda inimesi, kes püüavad neid leida.
